Tõsiseid kriisireaktsioone kohtab Ukrainaga piirnevate riikide töötajate seas ning nendes ettevõtetes, kus on tööl palju Ukraina päritolu tööjõudu. Ent spetsialistide sõnul on inimsusevastastel kuritegudel tavaks traumareaktsioone põhjustada ka neis, kes otseselt toimuvast mõjutatud pole.
Kriisipsühholoogide sõnul on ettevõttesisese suhtluse ja toe pakkumise puhul 30 esimest kriisijärgset päeva äärmiselt olulised. Alljärgnevalt toome välja viis mõtet, et saaksid oma ettevõtte töötajate jaoks sel perioodil sobivat tuge pakkuda.
Võimalda tööst sagedasemaid pause. Töökohaõnnetuste hulk on sõja algusest peale sagenenud. Võimetus tähelepanu koondada, mäluprobleemid, raskus keskendumisel ja ekstreemne väsimus – sellest ise aru saamata – on esimestel nädalatel pärast kriisi tavalised. Selle asemel, et teha tööd korraga mitu tundi järjest, võiks raskete tööõnnetuste vältimiseks võimaldada lühikesi pause iga tunni järel, eriti neile, kes töötavad masinatega. Puhkus on oluline, sest taastab töötajate enesekontrollivõime.
Paku võimalust rääkida. Kriisipsühholoogid on leidnud, et kui kriisis olev inimene ei saa esimesel sündmusejärgsel kuul endaga toimuvast rääkida, ei pruugi tal teisel kuul enda avamiseks enam energiat olla. Ka need, kelle seisukohad on vastuolulised, peavad saama võimaluse (privaatselt) neid mõtteid kellelegi välja öelda, et ise ennast kuulda ja potentsiaalselt oma seisukohta muutma asuda. Kui ettevõttes pole personaalsete vestluste läbiviimiseks piisavalt ressurssi või tunnevad abistajad end oma kuulamise-toetamise oskuste osas ebakindlalt, saad selle asemel läbi viia anonüümseid küsitlusi, küsides töötajatelt näiteks seda, millist abi nad eeldavad, et nende ettevõte neile sel hetkel pakub.
Ära jää ootama töötajapoolset abipalvet. Mitmed töötajad, eriti just meessoost tööpere liikmed, võivad mõelda, et kellelgi teisel läheb pakutavat abi ilmselt rohkem vaja kui neil. “Kui abi ei pakuta otse mulle, siis ilmselt pole see minusugustele mõeldud,” on üks levinud mõtteid seesuguses olukorras. Selle asemel, et kutsuda töötajaid oma muresid jagama üldise teadaande teel, saada igale töötajale näiteks personaalne sõnum. Mida varem, seda parem: need, kes kogevad kriisi teistest tõsisemalt, ent esimese kuu jooksul abi ei saa, on pärast selle küsimiseks liiga kurnatud.
Õpeta põhilisi kommunikatsioonioskusi. Mehed ja naised kipuvad traumaatilistele sündmustele reageerima üsna erinevalt, mis tekitab lisakonflikte nii töökohal kui ka kodus. Ent sinu töötaja suurim tugi asub suure tõenäosusega just nimelt tema kodus: selleks on tema partner ja teised pereliikmed. Seetõttu on mõistlik perekondade ühtekuuluvustunnet tugevdada, juhendades oma partnereid teineteist mõistma ja toetama. Kutsu ettevõttesse lühikest koolitust läbi viima näiteks mõni pereterapeut või jaga töötajarakenduse kaudu teemakohaseid ja usaldusväärsest allikast pärit artikleid.
Küsi abi. Vabatahtlik töö ja väljaõppeta abi andmine tähendab tõsise läbipõlemisriski võtmist. Personalitöötajana on sinu ülesanne küll oma töötajate eest hoolt kanda, ent sa ei pea seda tegema üksi. Võta selles olukorras pigem vahemehe või projektijuhi roll: leia need väljaõppe saanud spetsialistid ja sobivad infoallikad, mille abil oma töötajaid toetada, ja väldi iseseisvalt kõigi kriisiteemaliste vestluste pidamist.